Nädala asjust korraga

23APR

Testisin kirvest ja tahusin vahtraplanku. 40mm paks ja meeter pikk plank pole kahe nädalaga sepikojas veel puruks kuivanud.
Hiljem tegelesin Nele renoveeritavate telgede metallosadega.



4h puutööd ja telgede restaureerimist


24APR

Tegin kirve, teine jäi pooleli. Sõber Sander lõi peale. Aega kulus vähem kui eelmisega.

6h ääsitööd

25APR varretasin kirve nr 3, seekord sai tagantvarretusega. Alustasin väikse vibupuuri katsetustega.

3h meisterdamist 1,5h puuride uurimist internetist.

26APR

Võtsin kogutud tarkuse kasutusele ja tegin pisikese vibu-lusikpuuri valmis. Katsetasin edukalt. Kui suuremad ka tehtud kirjutan äkki pikemalt.

Kollane asi on mesilasvaha. Vahtraplangust läks läbi vähem kui minutiga.

Täna tegin pisikesi muinasnuge ja valmistusin homseks etteasteks M. Järgi aines.
Kui valmis, saab pilti kah.
Praegu sõidan Viljandi poole ja loen seda ägedat tohutupe õpetust:
https://nordiskaknivar.wordpress.com/2015/01/31/tuohituppi-birch-bark-sheath-a-tutorial-by-eero-kovanen/
Mille saatis Mike Heffner kes on suur õhjala nugade fänn ja viidatud blogi pidaja.

Aeg:
ääsitunde 2

Analüüs:
Millegipärast kipun neid alati liiga pisikesi tegema. Peab seda tulevikus teadlikult vältima. Aga naistele vist meedib. :)

Tohune/teljene Pühapäev

Eile kordagi ääsi kuumaks ei ajanud ega alasit kolistanud aga pärantehnoloogilisi tegevusi mahtus päikeselisse pühapäeva omajagu.

Nele vanad teljed
Kallis kaasa on renoveerimas vanu kangastelgi (kui uuendustööd valmis siis teeb ise pikema kokkuvõtte). Minu osaks on olnud enamasti tööruumi jagamine, jõu ja tehnilise nõuga toetamine kuid ka telgede metallosade lahti võtmine, roostest puhastamine ja õlitamine.
Algul vaid toetava tööna ette võetud asi on kujunenud huvitavamaks kui eeldasin kuna kõik metallosad on sepatöö, mitte vabrikukaup ja sealjuures triibulisest separauast tehtud. Veel torkab silma metallitöö juures funktsionaalsuse eelistus esteetilisuse ees - raudosad on täpsed kuid viimistlemata. Kasutatud on nii sepa- kui ka vabrikunaelu.
Samas on puitosad kenasti tehtud niiet jääb mulje nagu oleks teljed teinud oma ala meister, kes metallosad külasepalt tellinud.
Igal juhul veetsin eile meeldivad paar tundi värskendades instrumendi detaile, mille nüansside juures võib ammu kaduvikuteele läinud meistrite käekirja lugeda ja niiviisi nende omamoodi lähedust tunda ja oskustest osa saada. 

Raudvidinad enne ja pärast.

Aeg:
2h
Tööriistad materjalid:
Akutrell erinevate harjaotsikutega, linaõlivärnitsa ja tõrva segu 4:1, pisike pintsel.
Õppetunnid:
1)Puidu küljes olevad metallosad võta lahti enne kui puhastama hakkad. Kui lahti võtta ei kannata siis kata millegiga kinni. Muidu käsi vääratab ja terashari teeb puidule liiga.
2)Puukeermeid ei maksa õliga ujutada - paisuvad üles ja võivad kinni jääda.

Tohulugu
Mullu, Mardilaadal, sain lõpuks mahti sõber Andres Rattaseppa käe all peenemat tohutööd proovida. Kuna parasjagu oli paar ääsisooja väitsa veel tupeta siis oli lähteülesanne olemas.
Tunnikese pärast oli geniaalne kahekordsete külgedega ja ribaga kokku õmmeldud tupe tehnoloogia selge ja kaks värket tera endale mõnusad pesad saanud.
Tundsin vaimustust, sest esiteks oli tohumeisterdamine seni proovimata ja läbi ise tegemise olin mõistmas selle töö tohutut potentsiaali.
Teiseks sai lahenduse ammune mure nuge teen küll aga nahktuped ei tule sellised välja nagu tahaksin - nüüd oli lihtne, ilus, säästlik (kallis loomanahk vs. kasetoht, mida on kodumetsas niiet oh-oh-ooo) ja vastupidav lahendus olemas.

Talvega on aga jälle kogunenud terasi mis tupe järele igatsesid ja nii oli kihelust tohu järgi üleval. Andrese magistritööst oli meelde jäänud, et tohtu tuleb mai keskpaigast kuni juunini korjata. Muidu pidada kinni olema. Helistasin meistrile ja küsisin järgi, et kuidas on. Tema räägib ikka, et on nii nagu töös kirjas ja praegu on kinni mis kinni.
Ma olen lapsest saati sellise lolli loomuga, et ega muidu ei usu kui ise järgi proovida saan.
Tulem siis piltidel:


Vahtne lemmikkirves saab iga päev mõnel uuel tegevusalal vatti. Lõikamiseks nuga ei kasutanudki. Kirveninaga sai kenasti lõiked sisse tehtud ja tänu varrele sain kasutada mõlema käe jõudu.




Tuli lahti kaunis kergesti.


Esimene liistakas tarvis järgi mekkida.



Tunni aja saak. Ülemised võtsin palgilt mille langetasin mullu maikuus ja mis seniajani metsas. Koorealune oli kenasti ära käärinud ja niikui lõiked sisse tegid siis palakas lausa hüppas maha.


Ülemine on Mardilaadal, Andrese käe all valminud ja alumine värske isekorjatud tohust tehtu.

Täna leidsin ilmavõrgust ühe lihtsa ja ilusa jutu kasekoorimiset kah.
http://www.instructables.com/id/Harvesting-Birch-Bark/


Aeg:
tohukorjamine 1h, lõikamine puhastamine ja tupeks tegemine 1,5h

Õppetunnid:
Tohtu saab kätte juba aprillis.
Aasta vana toht kõlbab ka aga on fauna poolt auguliseks tehtud ja jooginõuks vast ei sobi.
Väga säästlik ja mõnus materjal

Plaanid:
Teha peitlitele puuridele tohust tuped.
Proovida tohuribadest ka kaepidemeid ja varretugevdusi teha.

Tänud:
Andres Rattasepp oskuse eest
Nele Dammann piltide eest

19.apr käsitöö aeg 4,5h pildistamine ja üles täheldamine 2h
kokku 6,5h

18. Aprill 2015 Laupäev "Eilne kirvetegu"

Eile astusin sepikotta 1130. Kuna eelmisel õhtul olin ohtra loopimisega oma möödunud nädalal valminud lemmikkirve varre puruks visanud tuli kõigepealt see asendada.
Materjaliks valisin sõbra poolt Saaremaa kodutalust toodud oksteta kaselaua jupi. Eelmine vars oli Eidise sepikojast jääkide hunnikust saadud ja murdus tänu sees olnud oksakohale.
Varem oli kunagi tekkinud idee teha vaare käepideme otsa miskine kena linnu/looma nägu milliseid Viikingiajal nii Skandias kui meil pudust või sarvest detaili otsade kaunistamiseks kasutati. (vt. nt. Varbola linnupea või Osebergi laevamatuse vankrid.)
Väljaraiumisest ja voolimisest varretamiseni kulus veidi üle tunni. Nagu ikka tihti juhtub läksin kirve varre otsa tagumisega kärsituks ja kasutasin raudvasarat, mispeale kena käepideme sisse tagant otsast u 17 cm pikkune pikikiudne lõhe tekkis. Lasin prao veekindlat puiduliimi täis ja jätsin kruustangide vahele kivepoolset osa tugevdasin veel pitskruviga.
Õhtul, peale ääsitöö lõppu, puhastasin prao ääred viimastest liimijälgedest ja õlitasin varre linaõlivärnitsa ja männitõrva 3:1 seguga.

1230 ajal saabus sõber Alo, kes kogenud fotograafina oli möödunud nädalal külas käies kirvest kena fotoseeria teinud. Paar näidet:



Ja peale uut varretamist:

 Plaan

Seekordne plaan oli teha järjekordne sirge esiosa, kaardus lõua, tagapoolsete kõrvade ja kuklanukiga kirves* ning protsess fotodena jäädvustada.  
Nii tehtud saigi. Alo muutkui klõpsis ja mina tegin tööd andes vahepael suuniseid millest pilti tahan ja et teaks õigel hetkel kaamera valmis panna. Paaril korral oli ka abi vaja hoidmisel, siis pilti teha ei saanud.

*-Säherdused kirved oma eri variatsioonides tunduvat olevat levinud läbi Viikingiaja (Vendeli hauapanused 7-8saj.; Mästermyri tööriistakast 10. saj; Rabavere kirves 13 saj.; või Luige (Pildil)) ja on oma kiilja kuju ning ovaalse varreaugu tõttu heade tööomadustega puidu tahumisel.

http://tutulus.ee/muinasesemed/nraud/pildid/072d.html

Protsess.

Toorikuks oli 25mm läbimõõduga 150mm pikkune tükk nõukogude aegset kuuskantterast, mis kadunud onust jäänud ja onupoja vanaraua hunnikust leitud. Terase täpsem mark on teadmata aga Jaanuarikuise praktika käigus sai tuvastatud, et tegemist korralikult karastuva kuid siiski hästi kuumtöödeldava materjaliga. Tehtud terad lõikavad külma karastamata terast ilma suurema vaevata.

Tera osas tuli toorikut paksendada. Selleks kasutasin 3 kg sepahaamrit. Soovitud paksenduse sain u. 3 soojaga.



Järgmiseks lõin kuuskandi nelikanti ning märkisin meisliga agu löömise ava.




Augu lõin Saksa päritolu terava kuumatöö-meisliga. Kui u pool detailist läbistet hakkasin teiselt poolt vastu lööma nii nagu Edvards Puciriuss on õpetanud. Nii saab parema tulemuse kui peaks juhtuma, et esimene auk viltu kipub minema.




Kui auk läbi, hakkasin seda laiemaks venitama nö- kirve silmarauaga, mis tehtud vanast suruõhuvasara piigist ja mida edukalt juba kümnekonna kirvesilma venitusel kasutanud olen.


Kui auk läbi, sai hakata teraosa laiendama. Ja varreaugu ümbrust "voolima". Siinkohal olen avastanud, et palju abi on sellest kui varreaugu raud on massiivne ja pikk. Massiivne sellepärast, et nii on asi käes stabiilsem. Pikkuse kasulikkuse õppisin varasemalt Edvardsi käest - nii saab kontrollida kas tera augu suhtes sirge jääb.   




  

Nö. "kuklanuki" kujundamine on järjekordne siiani mõistatuseks jäänud osa valmistusprotsessist. Üks võimalik mooduseid selle saamiseks on nii:

Ehk siis varreaugurauaga alasiauku kinni ja ristipinniga vasarat vahehaamrina kasutades.. praegu mõistsin, et sellisel puhul oleks pikipinniga vasarat mõistlikumgi kasutada.

Kui "kõrvad" ja "kuklanukk" voolitud avastasin, et kaelaosa on liialt jäme - ajaloolistel esemetel on nad küllaltki saledad. Seda viga tegime ka Jaanuaris Edvardsiga kirveid sepistades. Edaspidi püüan seda teadlikult vältida.
Venitamiseks kasutasin alasi sarve ja keskmist kuulvasarat. Selle juures on oluline jälgida, et juba valmis oleva augu servasi sisse ei venita, muidu on pärast palju augu tagasi voolimist/viilimist. Samas on see ka koht kus võib auk edaühtlaseks või viltuseks vormuda, niiet igati targem on enne augu lõplikku venitamist/viimistlust kaelaosa soovitud paksusesse sepistada.
 











Otse loomulikult õnnestus mul juba valmis auguosa deformeerida ning esile tõusis vajadus seda uuesti paika venitada. Samas oli juba näha, et kirves tuleb senistest suurem ja vanast varreaugurauast ei piisa et proportsionaalselt sobiva suurusega auku teha. Vajadus suurema auguvenitaja järgi sai lahenduse vanarauahunnikusse kogunenud suurema suruõhuvasara piigi uueks abivahendiks sepistamise läbi.
 

Uue varreaugu kaasabil sai tera kujusse venitatud ja sirgeks sirutatud ning aeg oli karastamise käes. Otsustasin teraosa vette karastamise ja varrenoolutuse kasuks kuna sarnast meetodit olin varem kasutanud.


Raud oli juba üleni ammu hall kui tera poolt kostus tasane, kuid kogenud kõrvale valus - kõlisev prõksatus.
Teraosa oli kenasti karastunud ja seejuures kahanenud oma külma oleku suurusesse. Ülemine osa, mida aeglaselt, õhu käes jahutasin oli aga aeglasemalt kahanedes lõpuks külma tera pooleks tõmmanud.












Kell oli 1800 kanti kui peale viite tundi ägedat ja täpset ääsitööd olin oma päevatöö rumala valearvestusega tuksi keeranud. Kirvest saab ehk muuseumieksponaadina asja sest ega pragu kaugelt näha pole. Võib ka üritada murdekohta kinni keevitada üle lihvida ja uuesti täisosana vette või terve teraosaga õlisse karastada eks järgmisel nädalal näeb.

Õppetunnid
Suuremale kirvele on vaja suuremat varreaugurauda!
Kael venita valmis enne kui augu lõpuni venitad/voolid!
Karastamisel arvesta soojuspaisumise erineva kahanemisega!

Ajakulu:
Varretamine - 1,5h
Ääsitunnid - 5,5h
Fotode laadimine ja sissekande kirjutamine - 2h
-----------------
kokku: 9h

Juba eelmisel nädalal tulin mõttele oma praktikapäevikud internetipõhiseks teha. Tingitud on see suuresti tänu üles korjatud viirusele, mis mu raalis piltide ja dokustaatidega hiljuti üks-null tegi. Nüüd on läpakas puhas ja saab seda taas töövahendina kasutada.
Praktikapäevikut olen paberkandjale pidanud juba Jaanuari keskpaigast saati. Lähimail päevil kannan sealsedki jutud siia ümber.
Homme hommikul alustan sisuliste sissekannetega ja räägin ka tänasest tegusast 8 ääsi- ja 2 arvutitunniga tööpäevast. Praegu aga magama.

PS Internetis on väga veidraid käsitöökirveid liikvel.
PS2 Tänud Alo Untile piltide eest ja Kristi Jõestele käsitööblogi inspireeriva vormi eest!